Elizabeth.

Oli algamas läbi ja lõhki tavaline kuum päev Los Angelsese eeslinnas. Juba praegu, hommikul, oli kõikjal lärm. Muretud turistisid kõndisid oma hiigelsuurte kingikottidega mu akna alt läbi. Tõmbasin kardina rohkem ette, et neid paremini silmitseda. Neid oli igasuguseid - kõikjalt Ameerikast, Euroopast, Aasiast. Tavaliselt olid nad telefonide otsas või siis hoopis kohe maha kukkumas endale baaris sissesöödetud kraamist.
Ohates pöörasin pilgu aknalt. Kohe kohe tuleb ema mind äratama ja kindlasti on tema üllatus suur, kui avastab, et ma olen riides. Mul ei tulnud teve öö jooksul und, võibolla sellepärast, et olin ärevil - täna on viimane koolipäev. Vaheaja veedan ma Montana osariigis linnas limega Kalispell kõrgete mägede vahel, kus elavad mu vanavanemad. Suve veedab seal ka mu kanadalasest nõbu Ameila, kellega me oleme peaaegu ühevanused, tema on minust paar aastat vanem.
''Kullake, ärka!'' hüüdis ema kiiresti ukse vahelt ja läks siis sama kiiresti minema.
Suurte silmadega jäin ukse poole vahtima. Ta polnud tähele pannud, et olen ärkvel. Nojah, ega ta ka kõige noorem pole.
Koolist pääsesin suhteliselt kiiresti, oli ainult elektrikatkestuse tõttu liialt pikaks veninud aktus ja klassijuhataja lõpuku heietamine. Lõpuks sai mul kõrini ja küsiin ennast minema.
Kerisin autoakna alla. Ema hakkas juba hoiatama, aga saatsin talle oma ma-tean-mida-ma-teen pilgu ja ta jäi morni näoga teed vahtima. Nüüd hakkavad tal pikad päevad isaga kahekesi, kui mind ei ole. Vanem õde Kelly läks juba paar päeva varem oma poisi juurde New Yorki. Vanem vend Mike läks ka kuhugi - lõpuks ei saanud enam keegi aru, mida ta suust välja ajab.
Ema saatis mind lennukile. Kiiresti luges ta mulle moraali peale. ''Võõrastega ära räägi, kui kuhugi lähed, ütle vanaisale ja püsi ikka kodus ... ''
''Ema,'' rahustasin teda naeratades, ''Ma tean.''
''Noh, mine nüüd, muidu jääd veel maha,'' ütles ema püsti tõustes. Ulatasin oma pardakaarti muheda välimusega naisele. ''Head reisi!'' soovis ta. Edasi sammudes lehvitasin veel emale, kes pühkis pisaraid. Ümberpöörates pööritasin silmi.

- -

Nats väike osa, pean jooksma.

*ootab uut*

Mina kaa, mina ka.

Mina ka.

huvitav, iseloom on erihea tal

Lennukile jõudes otsisin koperdades üles oma koha. See oli suhteliselt keskel, ja kuna jõudsin lennukisse viimasena, polnud mul ka naabreid. Viimased Los Angelese päikesekiired paitasid läbi akna mu nägu.
Olin kaasa võtnud endaga hulgalt tegevust – alustades valgest paberist kuni läpakani. Sõit peaks kestma umbes neli tundi. Kui lennuk õhku tõusis, mõtlesin ma milline mu vanaisa välja näeb. Olime üksteisega läbi MSN’i suhelnud, kuid rohkem ma temast midagi ei tea. Teadsin vaid, et ta üpris lühike ja tumepruunide juustega. Ja seda tean ka, et peaaegu igal võimalusel kõhistab ta naeru. Sellist üpris vaikset, kuid nakatavat.
Mu vanaema on surnud. Ta mõrvati kahtlaste asjaolude tõttu täpselt aasta enne minu sündi. Iga kord, kui jõuab kätte 19-nes detsember käidakse me majas ringi nukra naeratusega.
Urgitsesin oma seljakotist välja klapid ja toppisin need endale kõrva. Siis võtsin visandiploki ja harilikud ja hakkasin lennukiaknast väljavaadetes silmapiiri joonistama. Täna oli üpris pilvine ilm ja pilved moodustasid imelikke, kuid maalilisi kujundeid.
Lennuki maandudes võpatasin unest. Olin jäänud magama. Pomisedes hakkasin oma asja kokku panema. Mõni inimene vaatas mulle imelikult otsa, aga vaatasin neile veel imelikumalt otsa ja nad pöörasid kiiresti minult silmad. Kohendasin prillid otseks ja astusin lennukist välja.
Missoulas võttis mind vastu kerge uduvihm ja tumehallid pilved. Mu silmad lõid särama. Kõigist asjadest kõige rohkem armastan ma vihma ja lund, kuigi, ma polnud seda kunagi näinud. Ma teadsin, et see on külm ja märg asi, aga juba see sõna, lumi, kõlas maagiliselt.
Sõit väikelennukiga Kalispelli kestis õnneks vähe. Suutsin vaid kuulata ära mõne laulu ja alustada uue joonistusega, kui juba lennuk maandus.
Kalispellis võttis mind vastu tugev sadu.

- -

Vot selline osa täna. Aga ma tahtsin öelda, et see järjejutt sündis mu armastusest Ameerika väikelinnade, filmi ''Garden State'' ja Rogue Wave kummalises koosluses. Ja ma üritan, tõepoolest üritan seda juttu kenasti kirjutada

Ja palun, PALUN mingit arvamust vainii?

Oo, tundub midagi uut ja head.
Aga... vanaisa & MSN? kõlab imelikult.
Aga see selleks, ole ikka tubli & tee edasi

Tundub siiani huvitav, aga nii lühikesed osad?

hehe, Forgotten, mu vanaisa kasutab msni, aga see selgub jutus

magic, ma pea iga päev viieni jooksus, ja vähe jääb aega kirjutada. Peale kooli on kunstikool ja suusatamine <.<

Tõesti meeldib jutt ja kuidagi uutmoodi on jah, nagu Forgotten ütles.

Lennujaama ette jõudes ei osanud ma midagi otsida. Vahepeal oli kuulda, kuidas mõni auto sõitis juurde ja mõni lahkus. Sadu oli läinud väiksemaks ja pilvede vahelt piilus päike välja. Vaatasin unelevalt taeva poole.
’’Elizabeth!’’ kostis mehine hääl kuskilt mu selja tagant. Keerasin kähku ümber, ja avastasin ennast juba vanaisa kallistamast. Naeratasin ja pomisesin midagi tervituse sarnast. Peale pikka ja tugevat kallistust vankusin eemale ja panin imeks, kuidas ma suutsin jalgadel püsida. Vanaisa naeratus oli kõrvuni.
’’Ma pole sind niiiii kaua näinud,’’ lausus ta ja võttis mu kohvri. Ta hakkas otsustavalt autode vahele sammuma. Ohkasin ja lidusin talle järgi.
Leidsin ta istumast Aston Martin Vantage’ist – mu unelmateautost. Jäin seda suu ammuli vahtima ja ma ei liikunud enam paigast. Ma armastasin seda autot, Los Angelese oli seda palju näinud ja see auto lihtsalt sai mu lemmikuks. Pöörasin pilgu vanaisa poole, ta naeratus oli läinud veel suuremaks. Ma ei osanud midagi teha, kuid otsustasin autosse istuda. Salong oli kena ja puhas ning lõhnas naha järele. Panin turvavöö kinni.
’’Vau!’’ ütlesin ma ja vaatasin vanaisale otsa. Ta kergitas kulmu ja küsis: ’’Koju, nüüd?’’ Noogutasin ja puhkesin naerma.
’’Vanaisa, kus … ’’ hakkasin küsima, kuid ei saanud lõpetada, sest mulle segati vahele. ’’Lihtsalt Andrew, palun.’’ Noogutasin ja pomisesin.
’’Kuidas sul siis läinud on ka? Sa oled neliteist, eks? Jah. Ma pole sind üle kümne aasta näinud’’ Rääkides tõmbus ta kulm kipra.
’’Mina ei mäleta sind üldse,’’ ütlesin laialt naeratades. ’’Mul on … hästi läinud.’’ Lisasin veidi kõhklevalt.
Andrew muigas ja vajutas õrnalt pedaali. Auto lendas minema, surudes minu vastu istet.
’’Kiire, mis?’’ küsis ta. Noogutasin. Mind hakkas huvitama, kus on mu kodu järgnevaks kolmeks kuuks. Andrew oli sõitnud linnast välja.
’’Kas me ei elagi linnas?’’ ei suutnud ma uudishimu tagasi hoida. Andrew muigas ja ta suu tõusis uuesti kõrvuni.
’’Ei, me elame Kalispellist põhjas, väiksest linnakesest nimega Whitefish loodes, Whitefish’i järve ääres. Sealt saab maalilisi fotosid.’’
Mu kulmud tõusid. Mu vanaisa tegeles fotograafiaga, see oli muljetavaldav. Siis meenud mulle, et ma ei veeda oma vaheaega üksi.
’’Kas Amelia on juba kohal?’’ küsisin õhinaga.
’’Jaa, Amelia on kohal ja Matthew tuli ka,’’
’’Kes see Matthew on?’’ küsisin kulmu kortsutades ja teed jälgides. Mäed eemal olid ilusad, kuid salapärased.
Andrew ei tahtnud vastata. ’’Noh, ta on … mu sõbra ... laps. Rohkem ma ei ütle’’ Ütles ta ja kõkutas.
Teed Whitefishi olid maagliliselt ilusad.

- -

Pikem? Wordis oli küll. Kui viitsin saate täna vb uue osa.

Ootan uut

Mu uus kodu asus Whitefishi järve ääres. Keset metsa, kohe järve ääres. Sissesõidu tee oli tugeva asfalt-kattega ja auto rattad laulsid unelaulu. Lasin peal vajuda taha ja vaatasin aknast välja. Puud olid kõrged ja vanad ja nirud Los Angelese palmid olid nende kõrval sipelgad.
Käänaku järel tuli nähtavale kõrge, kõrge kolme korrusega maja. Sel olid ees suured aknad ja üks suur uks, mis viis sisse. Maja hallikas värvus meeldis mulle – sobis kokku minu iseloomuga ja üldse selle kohaga. Siin ju sadas pidevalt. Tee viis edasi natuke allapoole, pakkusin, et järve äärde.
Andrew ajas auto maja kõrvale ja tõstis mu kohvri välja. Keegi oli meie tulekut kuulnud ja uks kraaksatas kõvasti. Sealt vahelt tuli välja minust pisut pikem blond kohevate juustega tüdruk. Ta silmad lõid mind nähes särama ja ma tundsin ta ära.
’’Amelia!’’ piiksatasin lõpuks ja jooksin kiiresti ta kallistusse. Me keerlesime kaua üksteisest kinni hoides – võisin vanduda, et kuulsin, kuidas Andrew turtsatas. Lõpuks astusime tagasi ja silmitsesime üksteist.
’’Põrgu, Elizabeth, ma pole sind niiii kaua näinud!’’ ütles ta ja hakkas ringi hüplema. Poole hüplemise pealt vaatas ta taeva ja säde ta silmis kadus. ’’Tule,’’ lausus ta ja haaras mul käest kinni, ’’Lähme tuppa!’’ Kuulsin veel, kuidas Andrew pani auto lukku ja hakkas kohvriga meie järel loivama.
Kui astusin koridori jäi mul suu ammuli. Lagi ulatus vist taevani. Teisel pool koridori oli suur aken, kust tuli nähtavale maaliline järv. Seinad olid siin puust, lakitud puust, mis andis sellele kohale mõnusa koduse lõhna. Koridoris oli ka väike laud, kus oli kakao. Riputasin oma jope nagisse ja kiskusin ketsid jalast. Nagi all ootasid ühed lambavillased sussid. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja torkasin jalad sisse. Soojus levis üle mu keha nagu veri. Amelia naeratas ja vedas mu elutuppa, mis asus kohe hiiglasliku koridori kõrval.
Ühes nurgas oli suur teler ja raamaturiiulid ümber, mis ulatusid jälle kõrgustesse. Raamaturiiulite kõrval oli kaks beeži diivanit ja kaks punast tugitooli. Toa teises nurgas oli kamin, mille simsil oli paar vanaaegset pilti. Aken hoovi oli hiiglaslik.
Alles nüüd panin tähele, et diivanil istus keegi. See Matthew, vist. Miski hakkas mulle temas meeldima. Näiteks raamatuhunnik ta kõrval, millest eristasin paar oma lemmikut või siis midagi muud. Tee keeras pead, silmitses mind mõne sekundi. Ma ei julgenud midagi öelda. Siis lõpuks tegi ta suu lahti.
’’Tere,’’ ütles ta vaikselt ja muiates. Vastasin samaga ja vajusin ühte tugitooli. Kuna olin lennureisist kurnatud, jäin kohe magama.

- -

Kas keegi loeb ka seda? <.< mul pole vist mõtet kirjutada.

Mina loen. Kirjuta ikka edasi. Täitsa hea jutt on ju.

Kirjuta ikka, mina loen. Mulle meeldib, kirjavigu pole nagu ka tähele pannud

Mina loen ka ja mulle meeldib.

No tore, et meeldib. Kuulasin: Mew - Silas the magic car.

- -

Üles ärgates nägin enda ees praksumas kaminat, mis saatis õrna ja mahedat valgust toas ringi. Olin üksi toas, aga kuulsin kuskilt eemalt summutatuid sõnu ja põrandalaua kriuksatusi. Tõusin püsti ja hakkasin kõndima koridori poole, samal ajal vedades sõrmedega üle kõige, mis mulle kätte jäi. Oli kuidagi kummaliselt kodune tunne, aga ma ei teadnud, mis seda tekitas. Vaatasin veel aeglasel pilgul üle toa ja astusin kõledasse koridori. Haarasin koti ja läksin trepist üles. Trepp oli vana ja iga samm astmele tõi kuuldavale kriuksatuse. Võdistasin õlgu ja astusin edasi.
Teisele korrusele jõudes lõi mind nähtu mahviks. Vaip, mille peal seisin ulatus välja kuni aknani, mis asetses koridori lõpus. Aknast vaatas mulle vastu hirmuäratavalt sünga ja tume Whitefishi järvi. Tagapool raamisid järve kõrged mäed, mis kaarena ümber järve olid. Uksi oli kolm ja valisin endale sobiva toa – kõige äärepoolsema ja järvele võimalikult lähedal. Teise ukse tagant kostis Amelia vaikset rääkimist ja laste hõikeid, arvatavasti vaatas ta televiisorit.
Iga uks oli kaetud omamoodi nikerdustega. Minu toale sattus ristsugutis vana-egiptuse ja keldimustriga pilt, millel oli kujutatud sünget ja ohtlikku juga. Libistasin näppe mööda juga, vaod selles olid sügavad ja kindlasti uuristatud käsitsi. Lõpuks põrkasid mu näpud kokku vanaaegse ukselingiga, mille avasin ja lipsasin kiiresti tuppa.
Mu uus tuba oli pikkade täispuust lauaplaatidega, mille keskel asetses vana, kuid väärika väljanägemisega vaip. Toa ühes nurgas asus tilluke kamin, kus juba tuli praksus ja lennutas oma kuldset valgust kõikjale. Paremas ääres laiusid raamaturiiulid. Mu suunurgad tõusid kui nägin enda ees pakse ja raskeid raamatuid. Vasakus servas olid aknad; need algasid pea kohe täitsa äärest ja läksid lõpuni teise otsa välja. Kuid õnneks olid nad väiksed ja säästsid mu privaatsuse. Otse ees laiutas rõduuks.
Panin oma koti lauale, mis asetses akna all voodi kõrval. Laud oli pikk ja samuti puust. Lauale oli kogunenud juba suurel hulgal tolmu. Laual väikses topsis märkasin pliiatseid. Võtsin need kätte ja avastasin oma suureks rõõmuks, et neid oli igas tugevuses – pehmetest kõvadeni. Märkasin veel, et seal samas kõrval oli ka paberit. Võtsin nii harilikud kui ka paberi oma kätte ja potsatasin voodile, jõllitades asju enda käes.
’’Su vanaemale meeldis joonistamine.’’ Malbed sõnad tulid Andrew’i poolt, ta seisis ukseavas, silmades kurb tuluke. Ta läks aeglasel sammul kaminani ja võttis selle ees istet. Ta vaatas mu poole, ta justkui tungis mu sisse oma silmadega, avastadesi iga mu saladuse. See pani mu nägu krimpsutama.
Ta ohkas vaikselt. ’’Sa oled oma vanaema moodi,’’ lausus ta kurvalt ja vaatas aknast välja Whitefish’i järve poole.
’’Kus ta on? Miks ma tead näinud pole?’’ küsisin vaikselt.
Ta viipas peaga järve poole ja sulges silmad.
’’Tema magab seal põhjas. Ta ei tule enam tagasi, tema uus kodu on seal.’’

Hea osa, palju kirjeldust, aga mis sest. Lõpp oli ee... armas.

Eeem, ma tahaks teada, kes seda loevad ja kes mitte. Mul vist pole mõtet seda edasi kirjutada.

Mhh, palun ära hakka jamama. Kirjuta ikka edasi, nõme kui jutte pooleli jäetakse ja see hea jutt ka. Kirjuta siis kasvõi minu pärast, kuigi ma usun et keegi loeb seda veel.

Kes seda loevad? Tahaks lihtsalt teada, muidu jätkan vist

Mmm, ma vahepeal loen, aga ma loen mitu osa korraga, sest mul on süvenemisraskused

Tore kuulda Kuulasin Mew - Cartoons And Macrame Wounds.
- -
’’Mis temaga juhtus?’’ küsisin ja nihkusin kamina ees asetseva tugitooli poole. See õhkus soojusest ja sosistas mulle, et ma lähemale tuleksin.
Mulle meenus mu ema. Nägin teda vaimusilmas, kuidas ta praegu seisab kodus meie verandal, vaadates kaugustesse loojuvat päiksest ja tõmmates ühte oma lemmiksigarettidest. Ta tundis Los Angelese lõhna – sombune, rõske, kuid sellegipoolest lillelõhnaga. Ta tõmbas seda veel ühe sõõmu ja pöördus tagasi tuppa.
’’Ta tapeti,’’ lausus Andrew nagu muuseas, ’’segastel asjaoludel. Mõrvarit ega mõrvariistu ei leitud. Ta oli alati armastanud Whitefishi järve, sellest saigi tema viimane puhkepaik.’’
Andrewi pea vajus longu. Ühel hetkel tundsin ma, kuidas kõik ta kaotusvalu kandus mulle üle, ma tundsi seda iga oma ihuliikmega. See voolas mu soontes nagu veri, tasane, rahuldust pakkuv. Ma ei saanud sinna midagi parata, et ma talle kaasa tundsin, selles maja oli tema mure ka minu mure.
’’Ma olen väsinud ja lähen magama. Minu tuba on kolmandal korrusel, küsi, kui midagi vaja.’’
Andrew loivas vaikselt minema, ainus heli on ukse klõpsatus tema järel.
Heitsin voodisse pikale ja sulgesin silmad. Raske oli mõista, et keegi on tapnud su ühe pereliikme, teinud haiget teistele, lõpetanud ühe elu. Mõtetesuminas jäin siiski magama.
* * *
’’Liz, ärka ja sära!’’ karjus Amelie hommikul. Istusin akna all ja vaatasin välja, järv oli vaikne tume. Ilm kiskus vihmale, ähvardavad äiksepilved olid liiga selge märk.
’’Oh, sa üleval,’’ Amelie hüppas graatsiliste liigutustega mu tuppa, näol lai naeratus. ’’Tule, ma tegin hommikusöögi.’’ Ta võttis mult käest kinni ja vedas ukseni. Tundsin, kuidas ta külmad sõrmed minu omi pigistasid.
Lauas sõid juba Matthew ja Andrew, mõlemad tervitasid mind naeratusega. Vastasin samaga.
Amelie oli mulle koha katnud toiduks olid krõbinad ja kakao. Istusin kiiresti lauda ja hakkasin sööma. Lauas valitses piinlik vaikus, mille katkestas Andrew.
’’Mis täna teeme?’’
Kõik vaatasid üksteisele uurivate nägudega ringi, kuid keegi ei öelnud midagi. Muigasin ja avasin esimesena suu: ’’Ma lähen ümbrust uurima.’’

Hea.
Mina loen ka seda.

Väga hea jutt.
Natuke on isegi aru saada mis raamatut sa loed.

Ma hakkasin ka lugema ja ootan uut

See on ülihea järjekas.

Jap, onjaa. Ja mina üritan seda talle koguaeg selgeks teha.

Ma ei usu teid. Endiselt

Uus osa esmaspäeval, varem ei saa.

Ära usu, aga see on

Jee, homme!

Eee, täna ikka ei saa, homme

Mhh, ebaaus. *mossitab*

Ega jahh,

Homme saab kindlasti, vb isegi kaks tükki

See oleks vägev.

Ma haige lihtsalt -.-

Saa siis terveks (jje, mul kohe läpaka aku tühi )

Nii naljakas on seda läbi lugeda
Ma kunagi ei loe läbi, aga täna lugesin ja ...

Heh, mul sama, kui ma enda jutte läbi loen, siis see tundub nii imelik. Aga ma ootan juba homset.

Nõmenõmenõme osa. Ma ei oska enam kirjutada.

- -

Õue astudes toppisin klapid pähe ja kobasin taskus play nupu järele. Taskuid kinni tõmmates kuulsin läbi vaikse muusika sammusid. Kannapööret tehes nägin ma Matthew’i. Ta naeratas ja malbelt hüppas ta trepist alla mu kõrvale. Ma ei tea, kui kaua ma teda vaatasin, aga ta pakkus mulle rahuldust. Ta meenutas mulle kedagi oma tumeroheliste silmade ja nurgelise näoga. Sobrasin oma mälus, aga vastet ei leidnud. Kaugelt kostev kõuekõmin tõi meid maa peale.
’’Mis … on?’’ pomisesin puterdades. Mulle tundus, et ma ei oska enam rääkida.
Ta naeratas malbelt, mis muutis ta näojooned pehmemaks. ’’Ma olen siin esimest korda. Lähme … koos?’’ küsis ta ikka naeratusega näol.
Noogutasin ja me asusime maantee poole kõndima. Esialgne kõndimine toimus vaikuses, mõlemad olime langetanud näo ja vahtisime, kuidas vihmapiisad maapinnale jõudes hüplesid. Ta avas esimese suu.
’’Kust sa pärit oled?’’
’’Los Angeles. Sina?’’ vaatasin uudishimulikult tema poole.
Ta suule ilmus muie – viltune, kuid siiski rahulik. Eemal olevad puud moodustasid ta näole justkui raami. See hetk läks mu klappidest tuleva lauluga nii hästi kokku, et tahtsin, et see hetk ei lõpeks kunagi. Kobasin kiiresti kotis kaamera järele ja tegin kiiresti ühe klõpsu. Ta ei märganud seda.
’’Alaska,’’ vastas ta mulle ja vaatas silma.
’’Alaska?’’ ma ei suutnud teda uskuda. Ta oli ju tumeda jumega, mitte sellise heledaga, nagu on inimestel, kes elavad põhjas.
Matthew luges vist mu mõtteid. ’’Palju viibimist Austraaliast, mu üks vanaisa on Austraallane, sellest ajast peale teabki ta sinu vanaisa.’’ Ta naeratas nukralt, kui ta sukeldus oma mälestustesse.
Olime jõudnud maanteeni. Kitsas tee kulges kallaku ääres. Soovisin juba õhtut, et teada saada, miks sellisele teele on pandud nimeks maantee.
’’Lähme siit,’’ laususin ja osutasin veel kitsamale metsateele, mis eraldus peateest ja keeras metsa sisse. Armas.
* * *
Hommikul ärgates tundsin kurgus valu. Kui tore, ma oli jäänud jälle haigeks. Ajasin ennast püsti ja libistasin pilgu üle toa. Õues paistis tumedate pilvede vahelt päike. Keegi oli toonud mulle suure tassi teed.
* * *
Õhtu saabudes vedas Matthew oma madratsi mu tuppa. Me olime kokku leppinud, et täna magab ta minu toas. Meil oli palju ühiseid huvisid, millest tema arust ’’on veel vaja rääkida’’. Ma ei tea, kas see oli ka tõsi, aga igatahes me klappisime suurepäraselt. Nii muusikalises mõttes kui ka muus. See sobis mulle.

Ülihea.
"Ma ei tea, kas see oli ka tõsi, aga igatahes me klappisime suurepäraselt. Nii muusikalises mõttes kui ka muus. See sobis mulle."

Jeahh. Super.

Yus, tore kui meeldib. Täna üks osa veeel vb, vaatab ><

Täiega hea Kuigi....
Tumerohelised silmad jälle? -.- Pruunid silmad on palju ilusamad, rohelised on mingid koledad, aga noh, ju siis järjekates on nad ilusad

Mu lemmikud on rohelised silmad. Teisena on hallid.

Misasja? Jälle ? Kus varem oli

Igal pool teistes järjekates

Ma vb muudan hallideks, mulle hakkasid täna hallid meeldima

Mulle meeldivad sellised pruunid, nagu piimashokolaad

Mu kassil on sellised Tegelikult on kõik silmad ilusad.

Jep. Minu arvates kah. Ma üldse jumaldan silmi. Ootan ikka uut osa.