Jääsoos Eksinud(ehk Mõrvade Häärber 3) FINITO!

1.osa
Kazaki otsingud olid isegi veidi edukad, sest Harald oli valmis temaga kaasa minema.
Ottokar, kes vahepeal palju kasvanud oli, magas rahus oma hallis turvatoolis, mustad juuksed silmil. Poisil oli terve puhmakas juukseid, samal ajal, kui teised kahekuused tited peaaegu kiilad on.
Harald oli pisikesele löhvakad teksad jalga ja musta jaki selga pannud. Õues käimiseks pani Harald talle pähe kõrvaklapid ja nokamütsi ning musta neetides kombeka. Ottokar oli niimoodi väga armas.
Carolina pisike diivan oli ülerahvastatud. Seal istusid Harald, Kazak, Thirstie, Annegret ja Carolina klassiõde Brigitta.
Mina, Carolina ja Kennie lösutasime Carolina uues hiiglaslikus voodis, ukse kõrval oli Ottokari turvatool.
Täna me jõlkusime lihtsalt niisama, seda juhtus viimasel ajal tihti.
Peale mõningat lobisemist tuli Haraldil idee pokkerit mängida. Olime sellega nõus, ainult et keegi ei tahtnud raha peale mängida.
Mängisime kaarte mitu tundi, mitte ainult pokkerit, vaid ka teisi mänge.
Siis ärkas Ottokar üles ja Harald ning Annegret seadsid end kodu poole teele.
Peagi läks ära ka Carolina pinginaaber.
„Georgia ja Thirstie, kas te... ei saaks meile hetkeks privaatsust anda?“
Ohkasime.
„Noh, olgu,“ ütlesin lõpuks võltsnaeratust näole manades.
Läksime Thirstiega minu tuppa, Kennie aeglaselt meie järel vantsimas. Kutsikas oli juba väga suureks kasvanud, sülle ma teda enam küll võtta ei jaksanud.
Kohe, kui Carolina toa uksest välja saime, plõksatas uks lukku.
„Mis me siis tegema hakkame?“ küsisin Thirstielt.
„Mängime koeraga?“ pakkusin.
Niisiis mängisime me vähemalt veerand tundi Kenniega, kuni natuke veidrad Kazak ja Carolina valmis said.
„Noh, Thir, hakkame siis minema, kell on juba suhteliselt palju...“
Thirstie noogutas ja soovis meile head aega.
…
“Georgia, kas sa tahad minuga mägedesse suusatama tulla?” pakkus isa mulle ühel mõnusal lumisel talvehommikul.
„Eee.. ikka, millal?“
Joonistasin parajasti Kenniet, aga mul polnud õrna aimugi, kus see lontrus jälle kondas.
„Näiteks homme, siis on ju laupäev... Ma loodan ainult, et Carolina saab ühe päevakese sealt tallist vabaks võtta, oleks kena, kui ka tema meiega kaasa tuleks.“
„Isa, ma võiksin sulle ju öelda, et sul on lootust, aga Carolinat ei saa sa mingi hinna eest sealt tallist eemal hoida.“
Viimasel ajal Carolina ainult tallis elaski. Nüüd, kui Kazaki käsi oli enam-vähem korras, õpetas Kazak Carolinat Thirstie hobusel ratsutama ja seda peaaegu iga päev. Vaid esmaspäeviti sai Krakatau puhata.
Nagu ma ennustanud olingi, teatas Carolina, et tema ei tule, sest tal on ees trenn Krakatauga.
...
“Georgia, hakkame minema!”
Jooksin kiiresti trepist alla. Mul oli seljas lilleline pikk pesu ja punane kampsun.
Isa seisis juba esikus ja ootas, uhiuus suusakombenesioon seljas.
Võtsin nagist oma õuepüksid ja jope ning olimegi valmis.
...
Mäel oli veel suhteliselt vähe rahvast. Suured mäed asusid meie kodule väga lähedal, vähemasti see alumine osa, kuhu meie, algajad, sõitma läksime.
„Kas sa tahaksid enne suusakooli minna, saaksid natuke sõitma õppida?“ küsis isa. Tema oli nooruspõlves veidi sõitnud ja pidas seda piisavaks.
„Okei.“
„Siis saad sa ka suusavarustuse sealt rentida. Ma juba lähen, ole tubli! Ma tulen sulle õhtul järele. Kell viis siinsamas. Head päeva!“
Isa andis mulle sajaeurose ja läks siis ise suusarendi poole.
Minu mälust ei tahtnus kuidagi kustuda pildid Kazakist ja Carolinast. Ma pean omale poisi otsima, mõtlesin ja hakkasin mäest veidi ülespoole, suusakooli juurde vantsima. Mul oli veel mõned meetrid minna, kui ma silmad kinni pigistasin ja ennast veidi keerutasin, otsustades, et esimene kutt, keda ma näen, peab minu omaks saama.
Avasin silmad ja esimene asi oli suusakooli majake, mille uksest astus välja lihtsalt imearmas kutt.

Hahhaaaa!
Georgia on lahe ikka. Ja ma ootan juba järgnevaid osii!!

Georgia on endiselt tasemel. Järgmist osa tahaks. Tahaks teada, kes see imearmas kutt on . ?

See, kellest ma vahepeal hullult patrasin

Jeii, see nii mõnus jutt ja Georgia on tõesti tasemel.
Noh, see üliviisakas nunnu kutt.

Kas see pruuride silmade, musta värvi juustega, lauaproo, 17a tüüp, kes on põmst juba 18 ja ta kuulab LP'd ka ?

Tema jah
2.osa
„Tere, minu nimi on Renea ja mina olen täna teie suusatreener,“ tutvustas punaste juustega keskmist kasvu naine end alguses inglise ja siis saksa keeles.
„Tema on Stark. Kui kellelgi on huvi hoopis lumelauaga sõitmist õppida, pöörduge tema poole.“
Teised treenitavad olid väikesed lapsed, kelle vanemad sundisid neid suusasõitu õppima, aga keegi, mitte keegi, ei saanud mind veenda järgmised kaks tundi selle naisega veetma, kui saadaval oli selline kuum kutt nagu Starkiks nimetatu.
Astusin kohe Starki juurde.
„Tere, kas sa räägid inglise keelt?“ küsis Stark suurbrittania aktsendiga.
„Mhm, tegelikult ma saksa keelt eriti ei räägigi,“ vastasin poissi silmitsedes.
Ta oli veidi tumedamat verd, mitte küll suurel määral, aga siiski.
„Turist?“ päris poiss.
„Mkmm,“ raputasin pead,“me kolisime siia kuu või paar tagasi. Ennem elasime me Ameerikas.“
„Selge. Okei, alustame sellest, et laenutame sulle laua. Seda saab teha seal, suusarendis.“
Jalutasime suusarendi poole.
„Mis su nimi on?“ küsis Stark.
„Georgia. Ja sina oled Stark.“
„Olen jah, sellise nime mu vanemad mulle panid,“ naeris poiss.
...
Lumelaud renditud, oli aeg teha esimesi katseid selles valdkonnas.
Stark, kes oli-vähemalt minu jaoks- selles alas proffessionaal, pidi mind kogu aeg aitama, sest ma ei saanud alguses isegi püsti.
Lõpuks, kui ma juba natuke mingit pidi liikuma sain, pidi Stark mind kinni hoidma, et ma mäest alla ei liugleks.
Ma nägin alles hiljem, et vaeseke mudis oma sõrmi, mida ma kõigest jõust pigistanud olin.
...
See sõitmine hakkas mulle juba natuke selgemaks saama.
Stark oli väga hea õpetaja, vähemalt nii palju, kui mina aru sain.
Ta hakkas mulle just pööramist õpetama, kui miski muu minu tähelepanu köitis. Või õigemini keegi muu.
Mäest sõitis suurel kiirusel alla suuskadel täiest kõrist laulev pisike blond tüdruk. Meie lähedale jõudes keeras ta sinna samasse kõrvale trikirajale. Tema laulu oli kaugele kuulda.
„There´s something wrong,
Cause everybody knows
That we can do this on our own.
And we got everybody singing
Whoa, whoa, whoa, whoa
We´ve got everybody singing
Whoa, whoa, whoa, whoa!“
Tüdruk laulis tegelikult päris hästi.
Peagi sõitis ta trikirajalt maha meie juurde ning peatus.
„Hei Stark, memm ütles, et sa pead kell kaks lõunale minema!“ teatas tüdruk laulu vahepeale.
Siis vuhises ta superkiiresti mäest alla, kaks heledat lokkides patsi järel välkumas.
„Kes see oli?“ küsisin Starkilt, suu ilmselt lahti vajunud.
„See oli mu väikeõde Christienne, aga kui sa temaga kunagi rääkima juhtud, ütle talle Christie, muidu ta vihastab. Nagu sa võibolla juba aru said, on ta totaalne Paramore`i fänn.“
Kes siin fännamisest räägib? Starkil endal oli terve lumelaud täis kritseldatud ning enamik teksti oli „Linkin Park“.
Äkki tundsin ma, kuidas ma libisema hakkasin. Ikka kiiremini ja kiiremini...
„Viska ennast pikali või pidurda!“ karjus Stark, aga ma ei saanud. Kiirus aina kasvas.
Järgmine asi, mida ma nägin, oli see, et Starki punane kinnas krahmas mul õlast kinni.

Aww, mulle niii kohutavalt meeldib see osa. Christie on ka äge.

Janet, ma nõustun sinuga täielikult ja lisan, et Stark on väga

Nii üksmeelsed, awwwww

Starkiiiiieeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee! Nunnu, nunnu, nunnu. =]

Täiega lahe, sa jätsid nii hea koha pealt lõpuni. !

Aga Starkie vanamutt sakib. Rikub hea poisi ära no.

3.osa
„Kas sa oled kombes?“ küsis Stark murelikult.
„Mu käsi valutab,“ kurtsin, ennast istukile upitades.
„Pole ka ime, sa kukkusid päris hullusti. Miks sa ei pidurdanud?“
„Ma ei saanud... Laud ei keeranud üldse.“
„Oh, jah, mis seal siis ikka.“ Stark naeratas. „Kas sa saad oma kätt liigutada?“
Proovisin.
„Enam-vähem,“ vastasin lõpuks.
„Hästi, pole mõtet esmaabisse minna, sulle ei meeldiks seal üldse. Ma viin su oma vanaema juurde, ta ravib igasuguseid põrutusi ja venitusi ja muud sellist palju paremini, kui need esmaabi arstid.“
Stark aitas mu püsti.
„Kus sa elad?“ küsisin.
Stark osutas pisikesele punasele majale, mis veidi kõrgemal raja ääres olevast metsatukast paistis. Siis võttis ta ühe kaenla alla enda ja teisele poole minu lumelaua(ma ei olnud tähele pannud, millal ta selle minu saabastest eraldas) ning me asusime Starki maja poole teele, teised sõitjad meist mööda tuhisemas.
...
Maja oli seestpoolt täiesti tavaline kahekorruseline mägimaja. Üks korrus jäi maa peale, teine aga asus maa all.
Ülemisel korrusel asus suure kuivatuskapiga esik, vasakule jäid kaks magamistuba. Magamistubade vastu jäid suured kapid. Teisel pool kappe asus neljale inimesele mõeldud söögilaud, külmiku ääres olid kaks pisikest kaussi, ühes vesi ja teises kassikrõbinad.
Pärsia kass ise lösutas avaras elutoas, mis ühendas kööki ja laua koridori. Koridori lõpus asus kitsas keerdtrepp.
Panime joped nagisse, jättes õuepüksid jalga. Starki memm ei pidavat seda keelama, mis oli imetore, sest mul oli ju see jube soe pesu seljas.
Siis läksime trepist alla.
Sattusime avarasse ruumi. Seal olid kamin, telekas, arvuti ning diivan ja diivanilaud.
Seal oli ka neli ust.
Stark osutas ühele.
„Seal on minu tuba,“ ütles ta. „Istu, ma arvan, et memm on sauna koristamas.“
Istusin ettevaatlikult diivanile.


...
Uksele ilmus hallide lokkis juustega krapsakas kleenuke naine. Naine vaatas mind lahkelt ja istus minu kõrvale.
„Huh, ega siin midagi väga hullu nüüd ka ei ole, Stark, kallis, kas sa tooksid mulle selle sideme, ma arvan, et on parem, kui ma tema randme kinni seon,“ teatas Starki memm, kui ta tükk aega minu kätt oli uurinud.
Stark jooksis ülakorrusele.
„Tead, see on imelik, et Stark su siia tõi, tavaliselt eelistab ta neid esmaabiarste seal suusakeskuses. Mina olen Starki vanaema Lorie,“ tutvustas naine end.
„Minu nimi on Georgia.“
„Kas sa oled Ameerikast?“ küsis Lorie minult ning ma avastasin, et ka tema rääkis briti aktsendiga.
„Jah, me kolisime siia alles hiljuti,“ vastasin, võttes tänades vastu küpsise, mida memm mulle pakkus.
„Kas sulle pasta meeldib? Toamatikastmes ja juustuga?“
„Muidugi, see on ju nii maitsev!“ vastasin huviga. Kas mind kutsutakse lõunale?
„Siis sa võid meiega lõunat süüa, seal all suusakeskuses on nii kallid road. Sa tundud tegelikult Starkile päris meeldivat, vähemalt selle pilgu järgi, millega ta sind vaatab.“
Memm tonksas mind rõõmsalt küünarnukiga ja naeratas vandeseltslaslikult.
Siis jõudis kohale Stark, side käes.
Minu vasak ranne seoti kinni.
...
„Lõunani on veel pool tundi aega,“ teatas memm uuesti sauna poole liikudes.
„Georgia, sa ei tohiks vist hetkel veel sõita...“ pomises Stark.
„Parem oleks,“ ütles memm. „Stark, sa võiksid meie külalisele maja tutvustada.“
Stark vaatas mulle lootusrikkalt otsa. Noogutasin ja naeratasin talle.
„Siin on siis minu tuba,“ tutvustas poiss kõige parempoolset ust avades.
Tuba oli pisike, aga see-eest hubane.
Toas oli lai ja madal aken. Akna all oli tume kirjutuslaud, laual seisis raadio. Teises seinas olid kapp ja voodi.
Kõik seinad olid postreid, autogrammiga fotosid ja igasugust muud kraami täis.
Pisike, umbes üheksa-ruutmeetrine tuba oli väga hämar, kuid kui Stark tuled põlema pani, oli valgus nii ere, et tegi haiget.
Stark tõmbas ukse kinni ning pani muusika kõvasti käima.
Veidi aega istusime lihtsalt tema voodil ja kuulasime muusikat.
„Kas sa mulle ülejäänud maja ka näitad?“ küsisin lõpuks, kui mul kõrvades vilisema hakkas.
„Ahjaa!“ Stark pani muusika kinni ning viipas mulle.
Järgnesin talle.
„Siin on kolikamber, tead küll, siin hoiame suvel laudu ja suuski ning küttepuid ja nii edasi,“ tutvustas Stark mulle järgmise toa sisu.
„Siin on WC ja vannituba, seal on saun.“
Noogutasin.
„Ma näitan sulle ülemist korrust ka!“
Läksime trepist üles.
Esikus seisis Christie, suusad käes. Ta ei näinud ega kuulnud meid. Ta võttis oma jope seljast, kuid püksid jättis jalga.
Suured kõrvklapid peas, lipsas ikka veel laulev Christie esiku kõrval olevasse magamistuppa.
„Kas ta laulab kogu aeg?“ küsisin.
Stark mõtles veidi.
„Enamuse ajast,“ otsustas ta siis naerdes.
Stark avas meiepoolse magamistoa ukse. See oli samuti pisike ning väga tavaline- seal olid vaid voodi ja riidekapp.
„See on memme tuba.“
Heitnud Starki vanaema toale põgusa pilgu, liikusime edasi järgmise ukse juurde.
„See on siis Christie tuba,“ ütles Stark ning asus ust kolkima.
„Muidu ta ei kuule, tal on need kõrvaklapid kogu aeg peas,“ selgitas ta.
„Sisse,“ karjus Christie.
Stark avas aeglaselt ukse.
Tuba oli...
Seda sai väga kergesti ühe sõnaga selgitada- Paramore.
Tüdruku toas olid seinad kaetud Paramore`i postritega, tal oli RIOT!`i voodipesu, tema barbie´ga seljakott oli musta markeri ja lapseliku käekirjaga laulusõnu täis soditud...
Selliseid asju võis loetlema jäädagi.
Keset RIOT!´i voodipesu istus Christie, kellel olid endiselt kõrvaklapid peas ja kes endiselt sama laulu laulis.




Kas keegi julgeb veel mitte team Starkie olla???

Ma julgeks, aga ma ise ei taha.

Nii awwaww jutuke paistab, aga agaaa, ma tahaks nüüd actioniiit.

Action tuleb ülehomme, v reedel

Armastan su juttu ja ma olen team Georgia.

Midaasja???

No vb. nati Team Stark ka, aga Georgia ikka nii hea ju.
Mul tuleb Starkiega su päevik meelde, see kuhu oli Suurelt kirjutatud.

Team Stark!!
Jutt on , aga jah actionit tahaks juba.

Ma olen 16 peatüki juures, seal vist on actionit

Hmm....
Ja meil alles kolmas!!!

Mul on teie actioni asja pärast süümekad. Ma muide panen täna kaks osa, homme ma vb uut panna ei saa...



4.osa
Starki toa uksa taga käisid muusikaga võrreldes vaiksed mürtsud. Alles siis, kui mürtsud valjumaks läksid, saime me aru, et keegi kopsib uksele.
Stark keeras muusika vaikseks ja avas ukse.
„Memm ütles, et söök on valmis!“ teatas Christie, kellel minu imestuseks kõrvaklappe peas ei olnud. Lisaks oli tüdruk oma blondid lokid patsidest lahti lasknud.
„Tere, mina olen Christienne Natalie Teich, aga sa pead mulle Christie ütlema, muidu ma vihastan,“ teatas ta siis kurjakuulutavalt, paljastades oma vähesed hambad.
„Christie, väga meeldiv sinuga tuttavaks saada, mina olen Georgia,“ vastasin, kükitades tüdruku kõrgusele.
Enne, kui ma arugi sain, ronis Christie kapi otsa ja saatis mulle pilgu ülevalt alla.
„Nii on parem,“ teatas ta.
„Selle plikaga hakkab veel palju nalja saama,“ arvas Stark.
„STARK RYAN TEICH!“ Christie hääl oli järsku väga range. „Sa pead oma käed enne sööki ära pesema. Vannituppa, ja KOHE! Ja teie, preili, ka!“
Endaga äärmiselt rahul olevana istus Christie kaminaäärele ja kõlgutas jalgu.
„Korralikult, ma näen küll, kui te viilite!“
„Pese käed korralikult ära, sa ei taha Christie´t vihale ajada, ta on meil väga... temperamentne.“
Pesime vaikides oma käed väga korralikult puhtaks.
„Ja teie, väike printsess, peaksite ka oma käed ära pesema,“ rääkisin Christie´le sõbralikult otsa vaadates. Ta tundus umbes Adelaide´i vanune olevat, nii et kasutasin samu nippe, mis minu õe puhul töötasid.
„Mina ja PRINTSESS?“ Christie ütles viimased sõnad erilise vastikusega.
„Minu õele meeldib küll, kui teda printsessiks kutsuda...“
Christie ahmis õhku. Ta ristas jonnakalt käed ja põrnitses mind vihaselt.
„Christie, kas sa ei võiks lihtsalt oma käsi ära pesta?“ küsis Stark tüdinult.
„Muidugi, venna!“
Tüdruk hüppas kohe püsti ja jooksis vannituppa.
„Tema pole mingi printsess-preili. Kleidid talle ei meeldi, tavaliselt on tal jalas mingid dressid või tunked, muidugi kui ta just õuepükse ei kanna. Teda peab kohtlema nagu täiskasvanut, muidu ta solvub,“ selgitas Stark.
„Hea teada,“ vastasin ja me läksime kööki.


...
Söök oli väga maitsev. Selgus, et see oli ka Christie lemmik.
Tegelikult oli lugu hoopis nii, et ta sõi kastmega spagette nii kiiresti ja nii palju, et tema nägu oli tomatikastet paksult täis.
Starki memm, kes sõi väga aeglaselt ja väga vähe, tahtis minu kohta igasuguseid huvitavaid asju teada.
„Nii et te kolisite siia siis alles hiljuti?“ uuris ta.
„Mhm,“ vastasin, ise toitu nautides.
„Kellega sa siia kolisid?“ päris Lorie edasi.
„Oma perega, mul on kaks õde ja vend ka.“
„Kui vanad nad on ja mis nende nimed on?“ küsis Christie, suu spagette täis.
„Noh, Carolina on kaksteist, tegelikult saab ta kohe kolmteist. Adelaide on viiene, ka temal on varsti sünnipäev. Sheffer on poolteist. Sa võid mõnikord Adelaide´ga mängida.“
„Kas sul loomi ka on?“ küsis Stark.
„Mul on koer, Kennie, ta on mõnekuune.“
„Tead, mul on kass,“ segas Christie meie jutule vahele. „Ta vedeleb kogu aeg seal diivani peal. Tema nimi on Chsyrter.“
Äkki hakkas Christie toast kostma tuttavat viisi. Tüdruk hüppas püsti ja naasis peagi, telefon kõrva ääres.
„No ma ei tea,“ venitas ta, nägu tähtsust täis. „Vaata, asi on selles, et ma pean veel palju õppima ja ma tahan täna veel sõitma minna. Pealegi hakkab kell neli trenn ja peale seda on kunstiring. Homme... laulmine ja kindlasti lähen ma sõitma ka. Nii et ma olen üsna hõivatud.“
„Ta räägib Alicia´ga, see on üks ta sõber,“ rääkis Stark mulle.
Seda kuuldes meenus tüdrukule minu kohalolu. Christie tasandas oma hääle sosinaks.
„Tead, sa pead kohe siia tulema, siin on üks tüdruk, kes Starkile vist meeldib. Põrgusse see sõitmine. Jookse kohe siia!“
„Christienne, mis sõnu sa kasutad?“
Memm paistis kuri.
Christie kehitas õlgu ja pani telefoni kapile.
„Alicia tuleb kohe siia,“ teatas ta, võttis laua pealt leivakontsiku ning jooksis oma tuppa.
„Nii et ma polegi ainus, kelle meelest te üksteisele meeldite?“
Stark vaatas memmele solvunult otsa.
„Noh, jah, tundub, et ma võin ju teine kordki läbi astuda...“ arutlesin.
„Või mina sinu juurest. Kus sa üldse elad?“
„Siin samas. Kui sa linna satud, helista mulle, ma saan su enda juurde juhatada, ma elan metsa sees.“
„Ma tulen siis esmaspäeval läbi, kui sulle sobib. Mis kell sul kool lõppeb?“
„Pool neli. Rahvusvaheline keskkool, see jääb imenatuke linnast välja.“
„Ma tean.“
„Sa käisid minu koolis?“ minu hämmastunud häält ei olnud võimalik varjata.
„Käin endiselt. Ülehomme pool neli saaliukse ees.“
„Okei.“
Tundsin ennast üliõnnelikuna.
Memm köhatas.
Me mõlemad olime unustanud tema kohalolu.
Vaatasime ehmunult vana naise poole.
Ta naeratas laialt.
Just siis kõlas ilusa meloodiaga uksekell.
„Christie, Alicia tuli!“ hüüdis Stark.
„Tsau, tule ruttu, enne kui nad ära lähevad!“ hüüdis Christie ust avades ja sõbrannat täiest jõust sisse tirides.
Porgandpunaste vööni juustega pikk kleenuke tüdruk naeratas mulle ning lippas siis Christie järel viimase tuppa.


5.osa
„Kuidas su käel on? Kas me võime mäele minna? Mul on vaba aeg, ma võin sind veel natuke vaa...“ Stark köhatas. „...õpetada.“
„Olgu,“ vastasin, nähes tüdrukuid nurga tagant piilumas.
Võtsime oma lauad, tõmbasime joped selga ja läksime õue.
„Alustame siit samast, see on lauge maa,“ tegi Stark ettepaneku. Panime lauad alla ja liuglesime aeglaselt mäest alla.
Aeg-ajalt vaatasime üksteisele otsa. Stark piilus kuidagi imelikult ettevaatlikult.
„Tahad, ma näitan sulle hea nipi, selle tõstukiga seoses?“
Muidugi ma tahtsin.
Terve päev kadus kuidagi kiiresti käest. Vahepeal pidime me suusakoolis käima ning mulle veel ühe trenni kirja panema.
Peagi oligi aeg isaga kokku saada.
„Oota-oota, anna mulle oma telefoninumber!“
Stark liugles laual minu selja taha, kui ma laua rendimajja ära viinud olin.
Vahetasime numbreid.
„Esmaspäeval näeme!“
...
„Kuidas siis suusatada oli?“ küsis Carolina, oma uut kaskat puhastades.
„Ma õppisin hoopis lumelauda,“ vastasin.
„Miks siis?“ Carolina asetas kaska ettevaatlikult kapile.
„Sest seal oli üks nunnu...eee...allahindlus,“ teatasin enam-vähem rahulikult.
„Nunnu allahindlus? Kõlab huvitavalt. Okei, milline see kutt välja nägi ja kuidas sul temaga läks?“
Carolina sättis end padjahunnikusse istuma.
„Ah, mis seal ikka,“ mõtlesin.
„Tal on sellised tumedad juuksed ja silmad, ta elab mäel, ta sõidab jube hästi lauaga ja tal on tore vanaema ning armas, kuid kaval väikeõde. Muide ta käib meie koolis.“
„Ja kuidas sul läks?“
Naeratasin õnnelikult.
„Noh, me kohtume esmaspäeval koolis.“
„Päriselt?“
Noogutasin.
„Oh, see on lahe, sul veab hullult. Muide, mu sünnipäev tuleb ju varsti!“
Carolinal oli kindlasti mingi tagamõte. Ma nägin selle läbi.
„Mida sa kingiks tahad?“ küsisin ohkega. Mu taskuraha oli küll suhteliselt suur, 25 eurot kuus, aga see raha kadus ikkagi kuhugi ära.
„Ma tahan... hmm... valjaid. Ma valin ise, sa niikuinii ei oska. Läheme poodi. Näiteks homme?“
Carolinast on saanud hobusehull.
...
„Emps, me läheme!“ hüüdsin emale ukselt.
„Tooge Kenniele toitu ka!“
Jooksime auto poole, sest veel oli pime ja pimedas meie kodumetsas viibida oli väga jube.
Turvaliselt Chrysleris, sõitis isa linna poole.
...
Me olimegi jõudnud suurde loomakaubamajja.
Isa avas autouksed ja käskis meil välja ronida. Ise pidi ta toidupoest läbi hüppama.
Mina ladusin käru suuri koeratoidupakke täis, samal ajal, kui Carolina hoolega hobuvarustust valis.
„Ah, ma ei suuda veel otsustada, me tuleme Zakiga millalgi siia tagasi,“ teatas ta pärast tunnipikkust nöörihunnikute vahtimist.
...
„Hei, täna talli?“
„Jap, varsti.“
Carolina ja Kazak saatsid sõnumeid.
„Isa, saad mu talli visata?“
„Ikka.“
...
„Kas ma viin sinu ka kuhugi?“ küsis isa, kui me autos istusime.
„Ei, pole vaja.“
Sõitsime maanteel.
Äkki tundsin ma meist mööduva auto ära, õigemini selle juhi. Panin kiiresti pea alla.
Katja peatas auto maantee ääres kinni ja keeras meile sappa.
„Me ei saa veel koju minna...“ pomisesin sosinal.
„Georgia, ma ei kuulnud, mida sa ütlesid.“
„Isa, kus ema, Addy ja Sheffu on?“
Isa tundus veidi üllatunud, aga ta teadis vastust.
„Ema viis Adelaide´i ühe sõbra juurde. Sheffer on vist... Aa, su ema läks Shefferi ja Kennie´ga loomaarsti juurde, Kennie pidi ju vaktsineerima minema. Mis siis?“
„Tead, isa, ma mõtlesin, et...“
Mu aju töötas ülivõimsusel, et leida mõnda põhjust kauem linnas veetmiseks.
„Georgia, mis mure sul on?“
Mu mõistus töötas kiiremini kui mu keha. Võtsin isal õlast kinni.
„Keera... keera kohe ümber, ma unustasin ühe asja osta!“
„Kuhu sul nii kiire on, homme
„Georgia, mis mure sul on?“
Mu mõistus töötas kiiremini kui mu keha. Võtsin isal õlast kinni.
„Keera... keera kohe ümber, ma unustasin ühe asja osta!“
„Kuhu sul nii kiire on, homme peale kooli saad ju selle osta...“
„Tead, me pole nii ammu koos söömas käinud. Ma tean ühte head kohta, palun, issiiii!“ mangusin.
„Noh, olgu siis, kullake,“ andis isa lõpuks alla ja keeras auto ringi.
Katja tegi seda sama.

Jejeee, nii armastan seda juttu.

OMG, sa kirjutad ikka ülihästi järjekat. In

Nonii, läheb põnevaks. Väga hea.

Aga Starki õde mulle kohe üldse EI meeldi.

Segane osa, proovige aru saada, millest jutt käib

6.osa
„Vaata, see on täiega hea söögikoht,“ ütlesin isale, kui me linnas tagasi olime. Osutasin mingile täiesti suvalisele restoranile kesklinnas.
Isa keeras parklasse.
Kõndisin kiirel sammul, vedades ähkivat isa enda järel.
Mu ihukarvad tõusid püsti, kui nägin, et ka Katja sisse astus.
Ta võttis endale väikese lauakese akna all, üsna meie ligidal.
„Tere, mida teile?“ küsis noor teenindaja.
„Ma võtaksin päevaprae ja mineraalvee,“ tellis isa.
„Ja teile?“
„Mm... mulle palun salaamipitsa ja hääääääästi suur Sprite,“ palusin.
„Hästi.“
Noor tüdruk läks Katja laua juurde.
Ka Katja tellis midagi.
Isa kikitas kõrvu ja kuulatas.
Tundsin, et see ei tõota head.
„Keda ma näen!“
Isa sibas Katja laua juurde, kui teenindaja lahkunud oli.
„Katja Atley! Georgia, vaata, su endine koduõpetaja! Tulge istuge meie lauda!“
Katja tervitas isa vähemalt sama rõõmsalt. Siis tõusis ta püsti ja tuli meie laua juurde.
Tal olid endiselt need pikad tumedad juuksed.
„Tere, Georgia, pole ammu näinud, kuidas sul ka läinud on?“
„Jah, pole tõesti ammu näinud. Tegelikult polegi nii väga viga. Kui ainult mõni jobu mulle närvidele ei käiks, näiteks teatud ÕPETAJAD.“
Rõhutasin viimast sõna, teades, et ta saab vihjest aru.
„Tõsi ta on, et nii head õpetajat pole tüdrukud veel leidnud,“ muheles isa vahele.
Jõllitasin isa, aga kui mulle meenus, et ta ei tea asjast tuhkagi, jätsin ma järele.
„Noh, kuidas siis KARBIKE elab kah?“ uurisin.
„Kes on Karbike?“ küsis isa meid kordamööda vaadates.
„Karbike on minu koer. Karbike elab hästi, me saime selle raha juba kätte,“ rääkis Katja.
Isa seisis endiselt laua kõrval, meie Katjaga jõllitasime üksteist.
„Mis raha?“
Isa ei saanud endiselt tuhkagi aru.
„Karbike sai head kutsikad ja me müüsime need maha ning saime palju raha,“ seletas Katja võltsilt.
„J.E.A.N oli tore. Miks ta pidi seda tegema?“
„Sest... ta armastas teatud ISIKUID väga. Ja Caroleele meeldis ta. Kahju, et ta nüüd niimoodi ära kadus. Ja võttis veel viie koera hinged...“
Isa loobus aru saamast. Ta tõi omale tooli ja istus laua äärde.
„Üks salaamipitsa ja suur Sprite, päevapraad, mineraalvesi, suur kanasupp ja kukkel,“ teatas teenindaja toite lauale kandes.
„Niimoodi ei saa sa iialgi XY´d leitud.“
Mida ta sellega öelda tahtis?
Ragistasin jälle oma pead.
Nähes, et ma ei saanud asjast aru, vaatas Katja mulle väga teravalt silma.
„Kuidas sul siis ka bioloogias läheb? Kas te mitte ei õpi parasjagu kromosoome?“
Aa... Selles mõttes. See pidi olema Joseph, kellest ta rääkis.
„Tagasi matemaatika juurde. Kuidas ma peaksin xy leidma, kui mul on kolmas... tundmatu ka?“
Isa jõllitas meid kahte, aga kuna ta millestki aru ei saanud, ei julgenud ta ka vahele segada.
„Vaata, ma annan sulle selle raamatu, siin on kõik vajalik kirjas, okei?“
„Miks sa seda meiele õpetad?“
„Georgia, sa ju tead, et kõike ei õpita koolis mitte selle pärast, et neist kasu on...“
Meie Katjaga jõllitasime uuesti isa. Ta punastas.
„Mulle meeldib võrdus.“
Võtnud oma kuklist viimase ampsu, ulatas Katja mulle mustade kaante vahel oleva märkmik-arvuti. Ta pani kolm eurot lauale ja lahkus, öeldes, et nad ei saa meiega enam kunagi kokku, mispeale isa vägagi imestas.

Hahaha, see oli nii hea kui nad rääkisid mingitest x asjadest rääkisid.

Ah siis, sellepärast sul oligi vaja teada kumb on XY ja kumb on XX.

7.osa
Keerasin ukse seestpoolt lukku ja panin oma koolikoti kahe toa vahelise käigu ava ette.
„Kennie, tule siia!“ kutsusin koera voodi alt välja.
Iga päevaga aina suuremaks kasvav hiidkoer roomas, kõrvad kuulamiseks veidi kikki tõstetud.
Võtsin tugitoolist puuvillase kassidega teki ja kerisin end mugavalt voodile, koera enda juurde tirides.
Avasin värisevate kätega Katjalt saadud märkmik-arvuti. Pidin peaaegu karjatama, nii jube oli mu ehmatus.
Esimesel leheküljel oli pilt kinniseotud silmadega inimesest, aga see oli kontrasti suurendamise abil moonutatud.
Keerasin järgmise lehekülje. Ka seal ei olnud midagi targemat, kui moonutatud pilt, kuid sellelt oli selgelt näha, et tegemist on teismelise poisiga.
Mööda poisi nägu veeresid all verenired. Need algasid poisi sassis tumedatest juustest ja kadusid tema pusa alla.
Läksin kogemata käega ühe pisikese nupusarnase asja vastu. Nüüd ma tõesti karjatasin, või pigem karjusin. Ma ei suutnud enam oma hüsteeriat varjata.
Kuulsin trepilt kiireid samme ja isa murelikku häält.
„Georgia, mis juhtus?“
„Jared, kus ta on?“
See oli ema.
„Adelaide, palun tule kiiresti eest. Kus su õde on?“
„Geku on oma toas. Issi, mis juhtus?“ Mu väikeõe hääl värises.
Isa hakkas minu toa ust taguma.
Peitsin märkmiku padja alla ja tegin ukse lukust lahti. Langesin nuttes isa sülle.
Trepilt lähenes ema.
„Georgia, mis sinuga juhtus?“ päris ta väga murelikult.
Aga mina ei saanud talle vastata.
Ma vaid nutsin ja röökisin.
Võiks ju arvata, et kui oled kunagi inimesi tulistanud, ei saa miski sind enam niivõrd hirmutada.
Aga mina...
Ma olin täiesti paanikas.
...
Istusin köögilaua taga, tass jahtunud teed käes.
Ema, kes oli just Shefferi magama viinud, tõmbas ühe tooli minu kõrvale. Ta lükkas juuksed mu vesistelt silmadelt.
„Georgia, palun räägi, mis täpselt juhtus. Me ei saa ju aru, miks sa nii paanikasse sattusid...“
Ema tahtis teada, mis mind hirmutas.
Kena katse.
Ma ei saanud seda talle rääkida, sest ta poleks aru saanud.
Minu ema ei teadnud midagi.
Ta ei teadnud midagi detsembris juhtunu kohta.
Ta ei teadnud Katja tõelisest palest. Ema arvates oli Katja vaid tavaline koduõpetaja, kes meid õppetööga kursis hoidis, kui meie end siin riigis sisse seadsime. Ilmselt ei olnud Katja isegi 25-aastane, nagu ta väitis end olevat.
Ta ei teadnud midagi tõelise minu kohta. Veel vähem teadis ta Carolina kohta.
Ta ei teadnud isegi seda, mis selle häärberi nimi on.
Selle häärberi, minu, Carolina, Kennie, Adelaide´i, Shefferi, ema ja isa kodu nimi ei olnud vaid Neumanni Häärber.
Meie kodu nimi oli Mõrvade Häärber.
Ma teadsin seda päevast, mil me seda esimest korda nägime.

Ma tõesti enam ei oska kommenteerida, vägaväga hea.

8.osa
„Laske mind lahti!!!“
„Ega ikka ei lase küll.“
„Mida ma teile teinud olen?“
„Mitte midagi. Aga teie onu on meie kohta liiga palju infot kogunud. Pealegi on tal raha ja rahal on palju võimu,“
„LASKE MIND LAHTI!“
Sellele sõjakale vaidlusele järgnes mingi mürin, siis karjatus, siis raksakas ja seejärel lõputu hirmu ja piinakisa.
„Kazak, ma ju hoiatasin sind,“ kogelesin.
Kazak vajus põrandale vaid väikeseks kühmuks. Ta tagus vihasena põrandat, pisarad mööda nägu alla veeremas.
„Joseph ei teeninud seda kuidagi ära. Ta oli hea inimene, või noh, on siiani, ma ei tea, mida nad tegid...“
Poisi hääl kõlas jõuetult.
Carolina istus oma voodi äärel. Ta oli täiesti vait ja vaatas murelikult Kazaki poole.
„Kas me vaatame järgmist lehekülge?“ küsis ta lõpuks.
Kazak mõtles kaua, endiselt põrandal pikali olles. „Jah, ma olen valmis.“
Järgmisel leheküljel oli peidukaameraga video, kus Joseph, murdunud jala ja üleni sidemesse mässitud käega, üksi mingis imepisikeses metsamajas askeldas.
Kazak ohkas kergendatult ja keeras lehte.
Carolina karjatas, mina kargasin püsti ja Kazak krabas miniarvuti enda kätte.
„SINA!!!“ karjus Kazak vihaselt.
„Lapsed, kui te seda kunagi loete, siis teadke, et teil pole ilmselt mingit võimalust, sest me peitsime Josephi niiiiiii hästi ära...“
„SINAAAA!!!“
Ma ei olnud kunagi kedagi nii vihasena näinud.
Kazak viskas miniarvuti täiest jõust vastu seina. Seina sisse jäi kerge lohk ja arvuti lendas vastu maad mitmeks tükiks.
...
„Miks, Kazak?“
Harald pani pea kätele ja vaatas murelikult elektroonikahunnikut.
„Sest ta on niiii vastik! Tere, väike Kazak, kas sa kommi tahad? Harald, Joseph ja Kazak, peske käed puhtaks, siis saate te minu ema küpsetatud vaarikamoosiga pannkooke süüa.“
Kazak oli endiselt ülivihane.
Harald silmitses arvuti tükke ühekaupa.
„Oota, kas mitte tema seda laipa minema ei vedanud?“
Harald vaatas küsivalt Kazakile otsa.
Kazak pööras oma pilgu Haraldi oma vastu.
„Oo, kuule, helistas jah!“
Elu pöördus Kazakisse tagasi.
„Kellest te räägite?“ küsisime Carolinaga peaaegu korraga.
„Schüls´ist.“
„Kes on Schüls?“
„Mäletate seda laipa? Tema mulle helistaski."

Hea. : )

Nii.. Ma mõtlesin alguses, et kirjutan sulle ühe pikema kommentaari, aga kui ma jõudsin osadega lõppu, siis pidin ma tõdema, et sellest pikemast kommentaarist ei tule vast midagi välja.

Asi läheb huvitavaks, väga huvitavaks. Kui mul oleks võimalus anda sulle parima noore kirjaniku tiitel, siis ma annaksin selle vist kahtlemata sulle.
Väga, väga hea!

Sa Kirjutad siiani hästi, sina.

Põnev, Forgotten lubab kirjutada mitte pika kommentaari ja siis kirjutab pikima kommentaari, mis MHl kunagi olnud on

9.osa
„Annegret, Ottol on midagi viga, tule võta ta!“ hüüdis Harald, kui kõrvaltoast lapse nuttu kostma hakkas.
„Ma ei saa, ma jään joogasse hiljaks, sa saad ise ka hakkama, piim on sügavkülmas kui vaja läheb, tsauka!“
All tõmmati välisuks pauguga kinni.
Harald tõusis ohates püsti.
„Oota, istu ja katsu seda veidi parandada. Meie Carolinaga...“ pakkusin.
Minu pilk kohtus Carolina omaga, mis oli vihane. Ta istus parajasti Kazaki süles ja silitas viimase juukseid.
„See tähendab, ma lähen ise ja tegelen Ottokariga.“
„Tore!“
Harald võttis sahtlist mingid tööriistad ja asus märkmiku kallale.
Läksin Ottokari juurde ja võtsin ta sülle. Ta vaatas mulle oma helesiniste üllatunud silmadega otsa.
Ottokaril oli seljas varukateta beebibody ja mustad sokid.
Toas tundus jahe olevat.
„Nonii, väike Ottokar, paneme sind soojemalt riidesse. Või tegelikult, vaatame. Oeh, peseme su puhtaks.“
Viisin Ottokari vannituppa ja pesin ta puhtaks. Panin talle uued mähkmed ja titeteksad jalga ning tumerohelise jaki selga.
„Noh, läheme ja vaatame, mis issi teeb?“ küsisin Ottokarilt.
„Blaaa!“ Ta naeratas oma hambutut titenaeratust.
„Kuidas tal läheb?“ küsisin Kazakilt, kui olin Ottokari mingile titetekile pikali pannud.
„Me teame, et seda annab parandada, muidu pole asi vist eriti edenenud,“ vastas Kazak. Carolina nügis mu äkitselt diivanilt minema.
„Appi, Carolina, lõpeta ära!“ kiljatasin.
„Kuule, Kazak ei kuulu enam sulle, okei? Saa üle!“
„Oo, kuule, misasja?“
Carolina oli hulluks läinud, vanasti rääkis ta, et inimesed ei saa üksteise omad olla ja muud sellist. Ja nüüd oli Kazak tema oma?
Carolina tõusis sõjakalt püsti.
„Sa kuulsid küll.“
„Ja sa väidad, et Kazak on sinu oma? Carolina, kas sa oled ära pööranud?“
„SINA OLED ÄRA PÖÖRANUD, KUI SA IKKA VEEL KAZAKIT ARMASTAD! TA ON MINU, SAA LÕPUKS ARU!“ karjus Carolina ja virutas mulle.
„Rahu-rahu!“
Harald seisis meie vahele ja ähvardas Carolinat mutrivõtme või muu taolise asjandusega.
Tundsin, kuidas midagi mu näos voolas.
Jooksin kiiresti vannituppa ja kummardusin viimasel hetkel kraanikausi kohale.
Peagi oli kraanikauss verd täis. Nachtwy sibas mul jalus. Lükkasin ta õrnalt jalaga eemale, aga ta võttis seda kui ähvardust ja kargas mulle jalga kinni.
„HARALD! NACHTWY EI LASE MUL JALAST LAHTI!“ karjusin hirmunult.
„Nach, vana peni, tule kohe siia!“
Koerake sibaski ruttu minema ja mina sain oma verise näo korda teha.
Õnneks oli mul ninaluu terve, aga selle eest pidi Carolina veel maksma.

No ma mõtlesin teistmoodi kommentaari, sellist, kus ma saan arvamust avaldada ja muud säärast.

Agaaa, lahe, ja Carolina on loh .

Hehee, nii hea osa.

10.osa
„Georgia, mis sa peale kooli teed?“ küsis Jacqueline.
„Mmm... Mul on üks...eee... kohtumine,“ vastasin.
„Kohtumine? Kellega?“
Jacqueline loopis oma lokke.
„Meie koolist on üks, ma ei tea, mis klassis ta käib. Gümnaasiumis igatahes.“
„Kutt?“
„Ojaaaaaa...“
Miks ma nii ütlesin?
Jacqueline tõmbas oma tooli minu laua vastu ja teatas otsustavalt, et nüüd räägin ma talle kõigest.
...
„Noh, kuidas koolis läks?“ uuris Stark.
„Hästi, tänan küsimast.“
„Nii et läheme siis?“
Noogutasin.
„Kuule, mis klassis sa käid üldse?“ prahvatasin lõpuks.
„Arva ära!“
Stark naeratas kavalalt.
„Viimases?“ pakkusin ettevaatlikult.
„Vale, eelviimases. Sa?“
„Paku!“
„Üheksandas.“
Teesklesin mossitamist. Nii palju siis aususest.
„Kuule, ma ei tea isegi, kui vana sa oled,“ avastasin.
„Sa võid seda ka pakkuda...“
„18.“
„Suhteliselt. Kuu aega veel ja saangi täisealiseks.“
„Ja saad alkoholi osta,“ naersin.
„Just, ma tahangi õlut proovida.“
Ma lihtsalt vaatasin Starkile otsa. Ma olin suhteliselt hämmastunud. Ta nägi välja nagu hullem pidutseja.
„Sa pole MITTE KUNAGI õlut proovinud?“
„Ei, memmele see ei meeldi. Muud olen ma proovinud küll, aga kui jutt õlule läheb, läheb vanaema näost ära. Ta ei osta kunagi midagi peale veini. Ja seda ka pidupäevadel.“
„Ahah.“
Tekkis pikk ja piinlik paus.
„Miks sa üldse koos oma vanaemaga elad?“ küsisin lõpuks.
Stark ohkas väga sügavalt.
„See on PIKK lugu.“
„Ma jõuan kuulata,“ kinnitasin.
„Okei. Kui ma olin seitsmene, läks mu ema kodust minema. Ta lihtsalt jättis meid isaga maha. Siis hakkas isa jooma ja jättis minu hooletusse. Mind saadeti lastekodusse, aga vanaema sai mu õnneks enda juurde võtta. Pärast kogu seda kupatust olin ma juba kümnene. Tegelikult pole Christie mu täisõde, aga tema ema oli veel alaealine kui ta sündis ja see naine- ma pole teda kunagi näinudki- pidi lapse ära andma, sest tal ei olnud lihtsalt aega. Isa võttis ta enda juurde, aga tal olid endiselt alkoholiprobleemid ja enne lastekaitse sekkumist sai memm ta meie juurde sokutatud. Ma ei teagi, kus mu isa on, ilmselt endiselt Inglismaal. Ema elab oma kodumaal, Lõuna-Ameerikas. Ka temast pole me kaua kuulnud. Ja me ei tea isegi Christie ema nime. Aga me kolisime viis aastat tagasi siia, sest isa tuli meile tihti „külla“. Ta oli enamasti nii purjus, et ei saanud midagi aru ja muutus vägivaldseks. Huh, meil vedas, et me siia kolisime.“
„Issand, Stark, mul on nii kahju!“
„Pole hullu, siin on hea elada.“
Stark vaatas kaugusesse.

Kuidagi mõnus ja rahulik osa.

Starki tige memm

Hahaa, Hate her.

Muide, kõik ei ole jänesed siin jutus.

Ämm, ma ei oska selle juttu kohta midagi muud öelda, kui Mega-Super-Hea.

Starki on tegelt nats liiga hea, ta võiks kas või naatukene paha poiss olla. Aga niimoodi sobib kah

Ja kui mul oleks võimalik anda kellegile parima noore kirjaniku tiitel, siis saaksid sina selle kindlalt endale.

Starkil on miinus- ta on LIIGA paipoiss

Mu homne päev kulub eelmist osade lugemisele

Wow, ei vea sul

magicstar kirjutas:

Muide, kõik ei ole jänesed siin jutus.

HAHAHAHAHAHAHAH, you made my day .

Eitegelt, mulle meeldib Starki korralikkus. Alksi ei pruugi ta sp, et ta isa oli joodik, eksekseks?
Ja rahulik osa oli see tõesti & tead mis? mulle meeldis see rahulikkus. See oli teistmoodi. Ilusalt, mitte hmm.. mitte just igavalt, aga mitte-põnevalt.

jap

11.osa
Olime jõudnud mingisse pitsakohta.
Stark tellis meile kahepeale keskmise pitsa ja joogiks mahla.
Istusime punases söögikohas ja rääkisime.
Stark rääkis oma vanast kodust.
„Me elasime alguses ema ja isaga ühes pisikeses puumajas, aga see läks põlema. Siis kolisime me pisikesse korterisse. Mu vend, ta on minust 15 aastat vanem, kolis siis eraldi elama. Elasime seal mitu aastat ja siis läks ema minema. Isa jõi meie raha maha ja meid saadeti mingisse pisikesse ühiselamu-sarnasesse kohta. Siis viidi mind lastekodusse ja paari aasta pärast läksin ma vanaema juurde maale. Siis tuli varsti ka Christie. Ma vihkasin seda kooli, kus ma linnas käisin. Kõik kiusasid ja narrisid mind.“
Panin oma käe Starki käele.
„Ka mind kiusati koolis umbes kaheksa aastat. Nad narrisid mind siis, kui ma halvasti õppisin ja niisiis ma võtsin end käsile ja hakkasin paremini õppima. Siis aga selgus, et asi pole üldse hinnetes. Proovisin igasuguseid asju, aga siis andsin alla. Siin koolis on NII hea...“
Stark naeratas ja vaatas mulle silma. Ta pani oma teise käe minu käele ja hoidis seda veidi.
Siis saabusid meie joogid ja pitsa.
Hakkasin seda lahti lõikama, kuid Stark pakkus, et teeb seda ise.
...
„Kuidas sa siit koju saad?“
„Ma ei tea, isa tuleb järgi või lähen jala,“ vastasin.
Kazaki õpetatud tee kaudu pidin ma vaid 5 kilomeetrit käima, tavalise 25 kilomeetri asemel.
„Kaua sa siit kõnnid?“ uuris Stark murelikult.
„Umbes kolmveerand tundi, ma jooksen palju, sest metsas on pimedas jube.“
„Kardad mingeid maniakke?“
Stark naeratas jälle.
„Jah, aga see maniakk on naine.“
Kutt vaatas mind imelikult.
„Kas teil on seal siis mingid imelikud inimesed liikvel?“
Sain ta mõttele pihta.
„Ta on mõrvar ja nii edasi.“
„Ma saadan sind,“ otsustas Stark.
Jalutasime aeglaselt minu kodu poole.
Ühel hetkel tundsin Starki kätt minu oma vastas.
Ta võttis mul aeglaselt käest kinni.
Minu üllatunud ilmet nähes küsis ta, kas mulle nii ikka sobib.
Noogutasin.
Maantee oli lähedal.
Nägime juba autode tulesid.
Jalutasime veel lähemale ning hakkasime just maanteed ületama, kui nägin Katja autot.
Lükkasin Starki jalakäijate tee ääres olevasse kuiva kraavi pikali ja hüppasin järgi.
Paistis, et Katja ei näinud meid.
„Mis see oli?“
„See oli see sama naine, kellest ma sulle rääkisin.“
„Ta tunneb sind?“
„Jah, vägagi. Vabandust, et ma su kraavi lükkasin. Ma ei tahtnud lihtsalt, et ka sina kogu selle jamaga seotud oleksid.“
„Olgu.“
Muud Stark ei öelnudki.
Jalutasime veel veidi, olles täiesti vait. Peagi hakkas häärber paistma.
„Kas ma võin...“ alustas Stark.
Suudlesin teda vaid hetke ja jätsin siis hüvasti.
Ta lehvitas mulle ja ma jooksin koju.

Hahaa, jälle see: „Kas ma võin...“ alustas Stark.

Viimases lauses on viga,

Muidu nunnu!