Kättemaks!

Sissejuhatus: See jutt räägib ühest poisist nimega Jürgen. Ta vanemad surid autoõnnetuses, siis kui ta oli kaheaastane. Nüüd elab ta enda tädiga koos pisikeses korteris. EDASI JUBA AGA LUGEGE JUTUST!
1.osa___________________________________________
“Trrrrr...” Kell kuulutas suvevaheaja algust. Ehk mulle suurt-suurt kolme kuulist puhkust. Millest muidugi paarkümmend päeva pidin veetma koolis. Suvetööd tehes.
On ikka vastikud õpetajad, kas pole? Võib-olla on viga mu käitumises või hoopis selles milline ma välja näen. Õpetajate jaoks liiga kena. Mulle ei meeldi ennast kiita, kuid siiski... Mõnikord peab seda tegema. Muidugi selleks, et teistele muljet avaldada.
Ma haarasin enda riided ning lahkusin koolist. Siit jubedast vanglast, mis õpilasi tarkusega toidab. Paari minuti pärast jõudsin ma koju. Mu vanaema korter(seal ma nüüd elan)asub ainult viiesaja meetri kaugusel koolist.
Memm ei olnud kodus veel. Arvatavasti shoppas ta poes ning ega seegi kaugel olnud. Põhimõtteliselt olid kõik asjad siin kättesaadavad. Peale ühe... Nimelt mu vanemate. Seda on valus meelde tuletada. See ongi arvatavasti mu ainuke nõrkus. Mu perfektse iseloomu ning välimuse juures.
_______________________________________________________
Lühike hetkel on, aga njjhhh... Sooviks teie arvamust teada saada... Loodan, et sellest saab parim järjekas, mis ma kirjutanud olen.

Lahe. jätka, aint taandread häirivad veits.

Ups! Unustasin panna...

Pole midagi. Suu jutt meeldib mulle iswegi rohkem, kui mu uus täna tehtud.

Tänan...
UUS OSA!
2.osa_______________________________
Viskasin koolikoti sinisele lauale ning vahetasin riided. Seejärel hüppasin arvuti kallale. MSN-i kõigepealt. Aga ma polnudki kodus üksi. Mu kõrvale oli tulnud mu
15 – aastane vanem vend.
“Tunnid läbi?” küsis ta.
Noogutasin vastuseks.
“Sa ei pea praegu siin olema. Sul midagi muud teha ei ole?”
“On... On...,”
“Mine tee, siis seda!” sõnas mu vend rangelt.
Sulgesin MSN-i ning olingi juba kadunud. Loll, vastik vend, mõtlesin ma enda tuppa jõudes ning laualt mobiili haarates. Toksinud sisse numbri tõstsin ma telefoni kõrva juurde.
“Hallo,” kostis telefonist.
“Tere,” vastasin ma. “Vabandust, et tülitan, aga te ütlesite eile, et te teate, kes mu vanemad tappis.” Ma olin proovinud nuuskida enda vanemate surma kohta välja kõik, mis võimalik oli. Mu ülesandeks oli jäänud maksta kätte enda vanemate eest. Teha kõik, et see kes mu vanemad tappis kannataks. Teda pidi piinama.
“Jah. Ma tean sellest, aga selleks nõuan ma sult raha. Viistuhat krooni. Kas see on õiglane hind?”
Ei!!! Kajas mu mõtetes, kuid siiski see võis olla ainuke võimalus.
“Jah,” vastasin ma kuigi mu näost võis lugeda hoopis midagi muud.
Mees mõmises rahulolevalt. “Kell kolm tule koos rahaga Tomati tänavale. Ma ootan sind.” Ta lõpetas kõne.

Tomati tänav.
Ok, Mulle ikka meeldib.

See tänav on olemas...

Ei, ei ma tean, aga pani itsitama. Muidu jutt on hea.

Hea, aga osad on nats lühikesed.

Loodan järgmised pikemad teha...

Mu üks endine trennikaaslane , ta käib minu koolis , elab tomati tänaval =) ja küsimus , kui palju sul neid jutte on ?? mingi 3-4 tk vist juba , ja milliseid sa neist kirjutad `? muidu ok jutt =)

Ok jutt, heh, Pimsy, mul tuli vist sama inimene ette kohe

Kahte kavatsen teha... Teised panen kinni...

Täiega ajas irvama. Kuid jätka, üldiselt on hea.

Homme tuleb uus osa arvatavasti.