Pisike Saatan

Eva ei olnud vist päris täpselt mõistnud, mida ta minu heaks oli teinud, kuid nüüd oli tema jaoks juba liiga hilja.
“Eva, kullake, kas sa kooli ei peaks minema?” küsis isa minu toa uksel seistes. Eva, kes seni oli rahumeelselt mu laual istunud, hüppas püsti.
“Kohe, ma olen peaaegu valmis.” Eva jooksis oma tuppa ja oli peagi tagasi, koolivorm seljas. Selle hulka kuulus must seelik, punased sukad, punane triiksärk ja must vest. Vestil oli kooli embleem. Ja siis ma mõistsin, et see kool oli tegelikult saatanate kasvulava. Kooli nimi:
Diabolise Elite School.
Ja kui sa viitsid ladinakeelsest sõnaraamatust veidi mõnd sõna otsida, said sa teada, et kool on seotud saatanaga.
“Eva, kas sinu koolis on kõik lapsed sinusugused?” küsisin ma.
“BENEFICE, kas see oli solvang?” päris isa.
“Ei, ma mõtlesin temasuguseid geeniusi,” sõnasin kerge irooniaga. Isa ei märganud seda.
“Ja, muidugi. Selliseid asju, nagu lapsgeeniused ei ole tegelikult olemas. Miks sa isa suhtes midagi ise ette ei võta?”
“Ei võta ette misasju?” tahtsin ma teada.
Isa, kes oli selle jutuajamise peale pisut närviliseks muutunud, tabas äkiline rahusööst.
“Kas ma oskan seda ka?”
“Sa oskad KÕIKE. Saad aru, sa suudad Audlesiga kõike teha, mida tahad.”
Ma muutusin kohutavalt rõõmsaks. Sa oled kaotanud, Eva.
Ja esimest korda elus sai Eva isa käest paha laps olemise eest pahandada.

Jejeeee, nii hea osa, Eva *Piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiip* on nõme.

Lühike osa. -.-

UUS OSA kolmap.

Kuule, sa oled ikka väga aeglane.

Ei vingu!

Aga ma pidin ikkagi jala kooli minema. Tegelikult oli see isegi hea, sest siis sain ma Audlesega koos minna ja oma võimeid katsetada, ilma, et mõni avarii tekiks.
“Hei,” tervitas Audles mind oma tavapärasel , hommikuti alati veidi kähedal häälel.
“Tsauka…” pomisesin.
Poiss küsis mult midagi, aga ma olin liiga ametis tema tahtmiste muutmisega, et küsimust tähele panna.
“On siis või?”
“On misasi?” küsisin vastu. Vaatasin talle otsa ja hetkel, mil meie pilgud kohtusid, Audles punastas.
Jess, see läks korda!” mõtlesin, kuid seejärel paistis poiss ehmunud.
“Mis on?” pärisin.
“Su silmad… Need on… Imelikud…” pomises ta õhku ahmides.
Koukisin õlakotist taskupeegli ja vaatasin hoolikalt oma silmi. Need olid tõesti teistsugused, aga ma ei saanud aru, mille poolest need tavalistest erinesid.
“Mida sa ennem küsisidki?” katsusin teemat muuta. Igaks juhuks muutsin natuke valitsevat meeleolu.
“Ahjaa, kas sul mata on tehtud?”
“Eee…ei. Tead, mul on tunne, et me ei peagi varsti enam koduseid ülesandeid lahendama…”
Audles paistis kohutavalt imestunud. Matemaatikas pidime me ALATI kodused ülesanded ära lahendama.
Olime ilusa lumise puu kõrval. Nüüd või mitte kunagi!
Lükkasin Audlese vastu puud ja suudlesin teda. Kartsin, et ei suuda teda piisavalt mõjutada, aga mu hirmud olid asjatud. Esimene tähtis asi, mida ma oma uute võimetega teha suutsin, saigi tehtud. Olin Audlese oma võimete abil ära võrgutanud. Mulle jõudis kohale, et võin teha kõike, mida tahan. Keegi ei saanud mind takistada. Maailma oli minu mängumaa.

Oojee, viimaks ometi, nii hea osa ka (I love u).

Jube lühike, jutt on liiga igavaks muutunud. Sorri, ei meeldi eriti. Varem oli parem.

Muidu hea, aga see kõik võimetevärk juhtus ruttu, aga endiselt
UUT!

Ma olen Cheinuga kohutavalt nõus. See on jõle igav. Varsti tuleb VV, see on natuke põnevam. Loodetavasti.

See on hea,aga VV on raudselt parem.

But, but, but sa nüüd pliiiiiiis kirjuta uus osa.

uut paluuun ma nii tahan edasi lugeda.

Teate, ma isegi plaanisin seda edasi kirjutada, vaatab, katsun lähiajal selle kallale asuda, sest JE'd on mul palju ette kirjutatud.